Maailma lõpus eksib mees tundmatusse merre, kuni ta jõuab üksikule saarele. Mees armub saarel elavasse hiidneidu, kes väljendab oma armastust vaid kehalistel viisidel. Neid hakkab ajaga aina kasvama ning seeläbi ka aina rohkem nõudma. Mees ei saa kordagi omaette olla. Ta saab aru, et ei suuda enam niimoodi elada, kuid armastab liiga palju, et lahti lasta.
Nii muutub armastus maaniaks. Mees proovib põgeneda, kuid edu ei krooni tema püüdlusi. Seni kuni neiu on elus, pole väljapääsu. Seega otsustab mees kõik oma kätega lõpetada. Koju jõudes tunneb mees, et tema elul ei ole ilma hiiglasliku armastuseta mõtet. Armastuseta, mida ta on proovinud kõige ilusamal saarel, kaugemal kui uni.