Leivalaulu keskmes on 19. sajandi perenaine Leida, kes unistab regilaulu esilauljaks olemisest.
Unistus tundub olevat käega katsutav, kui ühel hommikul söövad tema lapsed kogemata hallitanud leiba ning läbi nende suude kõlab raadioülekanne tulevikust. Õnneks taastuvad lapsed lühiajalisest transist ruttu ning kuuldud laul on just midagi sellist, millega Leida võiks külanaiste ees särada. Kui aga viis kriitilisel hetkel ununeb, ei jää perel muud üle, kui hallitanud leib uuesti lauale panna. Teisel korral on aga suuremad tagajärjed, sest laste tervis kannatab. Paraku see pereisa ei heiduta ning Leida peab otsustama, kas laul on õnnistus või needus.